Mul on komme. Igal hommikul enne tööd. Tõusen kell kuus, panen veekeetja tööle, teen rukkipalatid – täpselt kaks minutit rösteris – ja istun siis köögilaua taha. See on mu püha aeg. Kell kuusteist minutit kuus. Telefon on laual, teetass paremal käel, palat vasakul. Mu naine ütleb, et ma olen natuke autistlik. Ta ütleb seda hellitavalt. Ma ei vaidle vastu.
Teisipäeva hommikul, 14. oktoober – jah, ma mäletan kuupäeva, sest see oli mu vanaema sünnipäev, ta sai 84 – kõik algas täpselt nagu alati. Veekeetja tegi häält. Palatid kerkisid rösterist üles. Aga see hommik oli erinev ühel viisil. Mu naine magas veel, aga mu meil oli tühjem kui tavaliselt. Tööasjad ootasid. Ja ma olin just eelmisel õhtul sõbraga rääkinud, kes elas mitu aastat Londonis. Rääkisime igavusest. Tema ütles: "Vahel ma lihtsalt keerutan midagi hommikul. Annab päevale mingi suuna." Ma naersin siis. Aga hommikul kell kuusteist minutit kuus ma ei naernud.
Ma ei tea, miks see mõte pähe tuli. Võib-olla sellepärast, et mu hommikud on nii täpselt ära mõõdetud, et ükskõik mis erinevus tundub põnev. Võib-olla sellepärast, et mu palat oli veidi kõrbenud. Igatahes – võtsin telefoni ja kirjutasin otsingusse vavada eesti (https://vavada-play.net/et.html). Ma olin kuulnud, et see on koht, kus inimesed käivad, aga mitte keegi mu lähedastest ei rääkinud sellest. Nagu mingi saladus, millest ei räägita, aga mida teavad kõik.
Registreerimine võttis kolm minutit. Täpselt. Ma isegi ei kiirustanud. Kirjutasin oma andmed, valisin kasutajanime – valisin "hommikune_kukk", sest see tundus sobilik – ja olin sees. Kell oli nüüd kakskümmend üks minutit kuus. Mu tee oli jahtunud täpselt joogitemperatuurini.
Panin esimese deposiidi. Viisteist eurot. Mitte rohkem. Ma olin otsustanud, et see on minu hommikuse meelelahutuse eelarve. Nagu kaks kohvi üle tee kohvikust. Ma ei teadnud, mida mängida, nii et valisin kõige tobedama slotika, mis mulle ette jäi – teemaks olid nuudlid. Aasia nuudlid. Ma mõtlesin, et see on nii loll, et see ei saa olla tõsine, ja just sellepärast sobib.
Esimene minut. Kaotasin viis eurot. Teine minut. Kaotasin veel kolm. Mu palat oli peaaegu söödud. Kolmas minut. Keerutasin. Rullid peatusid. Kolm nuudlikaussi. Ma ei teadnud, kas see on hea või halb, aga ekraan hakkas vilkuma. Ma võitsin seitseteist eurot. Täpselt nii palju, et olla miinusest väljas ja natuke plussis. Mõtlesin: "See on piisav." Aga mu sõrmed ei kuulanud. Nad keerutasid uuesti.
Ja siis see juhtus. Ma ei tea, mis see oli. Võib-olla hommikune kofeiin. Võib-olla see, et ma olin liiga väsinud, et hirmu tunda. Võib-olla lihtsalt see, et mu naine oli magamistoas ja ei näinud, kui loll ma olen. Ma panin kogu summa – kõik, mis mul seal oli, umbes kakskümmend eurot – ühele keerutusele. See oli rumal. Ma teadsin, et see on rumal. Aga ma tegin seda ikkagi.
Nuudlid keerlesid. Aeglaselt. Nii aeglaselt, et ma nägin iga üksikut sümbolit eraldi. Kolm, kaks, üks. Siis peatusid. Mitte nuudlid. Mitte kausid. Mitte mingid tavalised kolmesed. Seal olid draakonid. Kuldsed draakonid. Ja number kasvas. Ma ei hakka valetama – ma ei mäleta täpset numbrit, sest mu silmad hakkasid virvendama. Aga ma mäletan, et ma pidin kaks korda lugema. 840 eurot. Kaheksasada nelikümmend eurot. Ühe keerutusega. Kahekümne eurose panusega.
Ma ei karjunud. Ma ei plaksutanud. Ma istusin lihtsalt – ja siis ma hakkasin naerma. Aga mitte tavaliselt. Selline naer, mis tuleb kõhust, aga ilma helita. Teate küll – kui suu on lahti, aga häält ei tule. Sest keegi ei tohtinud kuulda. Mu naine magas kaks meetrit eemal. Ja ma istusin köögis, röstsaia purud särgil, ja vaatasin numbrit, mis oli suurem kui mu nädalapalk.
See tunne – see on imelik. Ma proovin seda sõnadesse panna. See pole nii, et sa oled rikas. See on nii, et sa oled nagu... märgatud. Nagu keegi või miski oleks öelnud: "Tead, sa oled alati nii täpne. Sa tõused kell kuus. Sa sööd röstsaia. Sa lähed tööle. Aga täna – täna on sinu hommik." Ja siis sa lihtsalt istud ja mõtled, kas see on päris.
Hakkasin raha välja võtma kohe. Vavada eesti süsteem oli kiire – paar klikki, ja protsess käivitus. Ma mäletan, et mu sõrmed värisesid veidi, aga mitte närvist. Lihtsalt sellepärast, et see oli nii ootamatu. Kella viieteistkümne minutiga oli raha minu pangakontol.
Ma pesin tassi ära. Koristasin laua. Panin palatinätsud prügikasti. Naine tõusis veerand seitse. Küsis: "Kuidas magasid?" Ütlesin: "Hästi." Ta ei teadnud midagi. Ma otsustasin, et räägin talle õhtul. Aga mitte sellepärast, et ta oleks vihane. Vaid sellepärast, et see tundus liiga hea, et seda hommikul enne kohvi uskuda.
Tööle sõitsin rattaga. Sadas vihma, nagu ikka. Aga see vihm ei häirinud mind. Ma mõtlesin, mida ma selle rahaga teen. Ei mingit uhket asja. Mitte mingit reisi. Lihtsalt – ma maksin ära oma hambaravi arve. See arve oli mul laual lebama jäänud neli kuud. Ja mu naine ei teadnud, et ma võlgnen oma hambaarstile selle summa. Nüüd ma ei võlgne.
Ma pole pärast seda hommikut sinna tagasi läinud. Mitte sellepärast, et ma kardaksin. Vaid sellepärast, et ma tean – sellised hommikud ei kordu. See oli üks kord. See oli täiuslik aeg, täiuslik tuju, täiuslik rumalus. Aga ma olen tänulik, et see juhtus. Mitte raha pärast. Selle tunde pärast, et vahel – isegi kui su elu on üks suur rutiin ja röster teeb alati sama häält – võib üks väike kõrvalepõige muuta kõik.
Nüüd, kui ma hommikuti röstsaia söön, vaatan vahel telefoni. Ja naeratan. Aga ma ei vajuta. Mitte enam. Sest hea lugu vajab lõppu. Ja minu oma lõppes teisipäeva hommikul kell veerand seitse, kui mu naine ütles "head isu" ja ma teadsin, et täna on hea päev.